Külastajaid lehel
Hetkel lehel: 1
Täna: 1
Sel nädalal: 32
Alates 01.05.2014: 178491

Tanutamisest, põlletamisest ja põlle lappimisest. Ehk Vallalise naise seisususest üleminek abielunaiseks.

Pulmapeo tähtsaks hetkeks oli vanas Eesti pulmas tanutamine. Paikkonniti pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, ehk talle naise peakatte pähe panemine. Kuni traditsioonilise abielunaise peakatte saamiseni kannab pruut tavalist neiupärga. Tavaliselt oli see toiming salajane, eriti pidulik ja pühalik toiming.

Tanutamise koht ja aeg ning tanutaja isik olid paikkonniti erinevad. Algselt peeti tanutamist peiukodus, kuid oli ka erandeid. Juures võisid viibida vaid kõige tähtsamad pulmategelased. Tanutamise ajal istuvad pruut ja peigmees kõrvuti laua ees. Laual olid enamasti leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Peigmees oli paremal ees ootamas, pruut siseneb ruumi viimsena. Tanutajaks oli enamasti Mõõgaema ehk (Mõõgaisa/Isamehe kaasa), kuid võib olla abielus vanem naine keda kunagi ka oma pulmas on tanutatud, kohati oli tanutajaks ka pruudi oma ema või peiu ema.

Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead. Esmalt lööb tanutaja pruudile tanuga vastu pead ja sõnub: „unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!“, siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda: esimesel ja teisel korral pannakse TANU viltu ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb TANU lõplikult noorikule pähe. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas.

Pärast tanutamist tõsteti  noorpaar toolidega õhku, hõisati  ja lauldi…Nad elagu, nad elagu… Alles tanutamisega oli abielu vana Eesti kombe järgi sõlmitud. 19 sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng. Mirtides või loorberitest pruudipärg mängiti maha, selle uuest omanikust sai järgmine pruut. Pruudipärjaga on siin-seal maha mängitud ka peiu müts. Mõnikord andis peig ka kaasa mütsisaajale väikse rahakukru.

Enamasti järgnes tanutamisele põlletamine. Põlletamine polnud pulmarituaali tingimatu osa ega olnud ka üle maa levinud. See oli kombeks peamiselt Põhja-Eestis. Põll oli abielunaise kohustuslik riideese. Põlle etteseadjaks oli tavaliselt Pruudiveli (vahel ka peiuposs). Põlle saab Pruudiveli peigmehe käest (võib avalikult nõuda). Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel. Põlle sobitati ümber kaela, siis ümber jalgade, või taguotsa ja mujale:  ehk kord paneb ta põlle tagu otsa peale, siis lõua alla, siis rinde peale, kuni oma koha peale jõuab, kusjuures ta igakord küsib: „Kas siin on paras?“ On siis põll paraja koha peale juhtunud, siis seotakse nende sõnadega kinni: „Et seda kuuel kuul ja seitsmel nädalil lahti ei saa!“ Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Tanutatud ja põlletatud mõrsjast sai noorik (seda ta oli esimese lapse, vahel ka esimese poja sündimiseni). Põlletamisele järgnes tavaliselt kohe põlle lappimine.

Põlle lappimine. Siis kui põll lõpuks ette seatud, saab hakata seda “lappima”. Auke pidi paikama rahaga. Kui noorikule oli põll ette seotud, algas kohe hädaldamine (Peiupoisid tulid Pruudivelje tööd üle vaatama), koos avastati, et „peigmees on ostnud katkise põlle“ või et „põll on katki“, „põll tahab paikamist!“ Pulmalisi toodi nooriku juurde ja Peiupoiss näitas mõõgaotsaga või piitsaotsaga, kus on auk – augud tuli lappida rahaga. Vahel tõid Peiupoisid inimesi ise ükshaaval põlle juurde, eriti neid kes vastu puiklesid. Võib ka nii, et peiupoisid hoidsid kumbki ühest põlleservast ja talutasid pruuti mööda peolaua äärt. Seda toimingut saadeti lauluga või muusikaga. Kes raha pani, hüüdis: lapp peale! Saadud raha jäi mõrsjale.

Kogutud vanadest pulmatraditsioonidega seotud kirjandusest ja Eesti pulmatraditsioonide koolitustest.
Teie Pulmaisa Marko Pille